Lähme Sa'a-sse

Viimase nädala jooksul olen palju joonistanud ning tein,ud muid ettevalmistusi mängimaks meie suurepäraseid keskkonnamänge, mida siin Simone ja Lesliega ette valmistame. 6htuti kas niisama uimerdanud, meie kameruni ema abi või abita süüa teinud ning tutvunud Yaounde ööeluga. Täna ärkasin juba kl 5, et pakkida asjad ning nüüd lähme kaheks Päevaks Sa'a-sse mingile GLOBE treeningule. Laupäeval korraks Yaoundes tagasi. Siis plaan kohtuda Peetriga. Ja pühapëva hommikul sõidame umbes kuuks ajaks Bueasse, inglisekeelne Kamerun, Kameruni mäe jalamil olev ülikoolilinn ehk -küla nagu Leslie ütleb, umbes 50 000 inimest. Ning kuna mu prantsuse keel ei ole kolme nädalaga eriti paranenud, siis ma mineku üle vaid rõõmustan.

Ja isale seoses helistamisega - välismaale helistamine on siin isegi odavam kui riigisisene helistamine, kui kasutan oma telefoni maksan kameruni sisese kõne eest 300 raha, telefonijaamast helistades on Eestisse tavatelefonile 100 raha ning mobiilile 250.

Päikest teile kõigile. Bueas peaks rohkem vihma sadama kui siin. Siin ainult üks vihm olnud.

Eelmine neljapäev - palju tegemisi

Pean teile ikka kiiresti pajatama oma paljudest sündmustest alates neljapäevast. Reedel sõidame niikuinii Yaoundest eemale siis ei tea kui tihti internetti saab.
"LIVING EARTH CAMEROON"
Neljapäva toredad sündmused hakkasid lõuna paiku, kui läksime külastama MTÜd Living Eearth Cameroon, kus paaril korral juba varemgi olime sisse aetunud. Äärmiselt mõnusa atmosfääriga kontor, üldse mitte aafrikalikult hierarhiline organisatsioon, kus jagatakse käske ülevalt alla ning inimesed enamasti ainult siblivad ning tööl pole efektiivsust (nagu meie GLOBE-kontoris :). No igatahes on nende p2ohiliseks projektiks hetkel DJA rahvuspargi pûgmeede paikseks muutmine ning illegaalse jahtimise vastu võitlemine. Ettevalmistuseks korraldavad nad iga päev kl 15-17 mänguderohket töötuba mõistmaks, kuidas kohalike elanikega paremini suhelda ja mitte konflikti sattuda. Töötuppa on kutsutud kõik organisatsiooni liikmed alates aednik-autojuht-turvamees kuni suurte bossideni välja.
Olime osalenud juba kahes taolises töötoas ning selleks neljapäevaks olin lubanud ise mängus välja pakkuda. Kuigi inimesed jäid umbes tund aega hiljaks :), laabusid mängus ülilõbusalt! Poleks arvanudki, et neis leidub nii palju mängulusti. Lasin neil mängida rösterit ja pesumasinat, ehitasid oma kehadest ja liigutustest autot, õmblusmasinat, kanuud...eriti lõbus oli emotsiooniderikas seletamine teisel pool stendi seisvatele inimestele, kuidas panna kokku tangrampilt, mis neil endal ees seisis. Kusjuures rahvas oli meeletus seletamishoos - koguaeg käis mingi vatramine, päris keeruline oli seda seltskonda vaos hoida. Aga kõik kukkus välja väga lõbusalt!
IVO JA MUUD EESTLASED
PÄrast LECd läksime kohtuma Ivoga, kellega olin eelmisel päeval telefonis vestelnud. No, kes oleks osanud arvata, et Kamerunis, Yaoundes töötab üks pikkade juuste ning tugeva eesti aktsendiga eesti keelt kõnelev eestlane PAGARITÖÖKOJAS! Siiamaani olime Sim-ga kohanud mõnd sakslast, kes kõik tegelevad mingit viisi arengukoostööga... Et väga värskendav oli külastada Ivo pagariäri ning süüa värskeid prantsuse stiilis pirukaid ning juttu vesta. Rââkisime inglise keeles, sest Sim oli ka kaasas, mitte et Ivo oleks oma pikkade rännakute käigus eesti keele unustanud. Aga rännumees on ta küll. Ja pagaritöökojas mitte pagar vaid midagi tööde ülevaataja taolist - päris karm amet. Tuli välja, etYaoundeson veel üks eestlane Peeter, kellega pühapäeval nati telefonis juba vestlesin ja lubasin külla minna. Septembri keskel saabub rannikupiirkonda veel neljaks kuuks eestlane Annika, keda loodan samuti kohata - siis juba kokku 4. Imlik, et siin veel konsulaati avatud ei ole!
PILOOTIDE ÄRASAATMISPIDU
Neljapäeva õhtul käisime ka oma esimesel kameruni-stiilis peol. Nimelt suundusid Marcelin' (tegelikult ta nimi Tamsu) viis sõpra kaheks aastaks Prantsusmaale piloodikursust läbima ning olime ka kutsutud, justkui aukülalisteks.Pidu toimus ühe tüübi kodus. Milline siis näeb välja peoskeem? Peo alguses kogunesid kõikelutuppa. Kohal oli pastor, kes luges palveid, pereliikmed ja sõbrad pidasid kõnesid ning lauldi-tantsiti gospellaule. Seejärel kutsuti kõik söögile, mida oli palju ja vürtsikalt (kummaline, et meid sellega esile tõsteti, et paluti lauda esimestena.., seda olin Ärganud juba varem, ka hiljem, et kamerunlastel meeldib vaadata, kuidas külalised söövad ning ega nendega eriti ei liituta). Pärast sööki koristati elutuba mööblist ning suurtest kölaritest hakkas kostma tantsumuusikat. Juba ammu igatsesin tantsupidu, aga pidin natuke pettum, sest tantsides ei anta sulle üldse inspiratsiooniruumi. Muusikaks oli suhteliselt tavaline haus-räpp... aga kui teedebaharilikke liigutusi, siis tuleb keegi kohe õpetama, kuidas tantsima "peab". No igatahes kelle üheks olime me Sim-ga sellest tantsutunnist ja ehk ka pikast pëvast v¨sinud ja tahtsime koju. Tamsu tuli meid saatma, ksest öisetel tänavatel on tõesti päriskõle liigelda ja taksojuhid ei ole ka teab mis turvamehed - pigem pätid nemadki :). No igatahes saime kenasti koju

Töö

Mitmed juba küsivad, et kas ma siin muutkui niisama luftitan või teen ikka tööd ka. Et siis mitte laskuda kirjeldustesse, kuidas me neljapäeval kohtusime Ivoga, käisime viie Prantsusmaale mineva piloodi ärasaatmispeol, laupäeval pulmas ning pühapäeval looduses ja meie kohaliku ema juures süüa tegemas, kirjutan hoopis meie tööpäevadest.

Töötame iga tööpäev. Iga hommik kl 8 peame olema GLOBE-kontoris, mis on väike majake ¨he kolli hoovipeal Siin on päris mõnus rohelus ümberringi tänu alati naeratavale aednikule, kel nimeks Bienveneu. Maja lõhnab ainult natuke kopituse järgi, mis on siinsetele majadele suht tavaline. Tööõhkkond majas ei ole ka just kiita. Eelkõige saab selles süüdistada siinset GLOBE-koordinaatorit Mme Margareti, kes on üks külmemaid inimesi, keda siin kohanud olen. Tema ruum on kakõige suurem kontoriruuèm majas ning ainuke, kus on ka konditsioneer. Nii, et alati, kui temaga midagi arutama läheme lööb vastu külma ing kuiva õhu pahvak, mis teeb olemise kõhedaks ning enesekindlus kaob nagu tinatuhka. Mme nõuab meilt aruannet iga nädal, aga samas pol etal sooja ega külma, millega me tegelikult võiksime hakkama saada. Ning tema poolt ei tule mingeid ettepanekuida või soove. Nii me siis töötame suht omapäi koos Simonega, sest Leonie on Mme poolt suht tööga kurnatud: Täitsa hull, kuidas Mme jälle hüüab "Leonie!" ja Leonie vastu "Yes, Mme!" ja lippab tema kontorisse uute ülesannete järgi. Lesliet pole ka siin, aga täna ta tuleb ning siis saame vähemalt koos midagi teha ning talle välja käia kõik need ideed, mis me Simonega oleme juba välja mõelnud - koostame GLOBEle mänge teemal kliimamuutused ning loodame avaldada mänguderaamatukese.

Jep, sel nädalal toimub siin ideepävad GLOBE-Kameruni paremaks muutmiseks. Kohale pidid tulema endised GLOBE-õpilased, õpetajad ning inspektorid ja meie neljane töögrupp. Nûüd istuvad siin alates kl 8st kolm GLOBE-vilistlast, Leslie saabub keskpäeval. GLOBE-vilistlastel polnud aimugi, et töötama peaks terve nädala ning et üritus algab täna alles kl 10. Aga pole ka imestada, sest sageli üritatakse siin asju korraldada jõle kiiresti ning siis tekkivadki imelikud olukorrad. Aga Margaret ja Leonie saatsid kutse alles reede pärastlõunal ning Kamerun ei ole mingi e-riik, kus kõigil ligipääs intelnetile 24h. Lahkun.

Inimesed

Kamerunlased arvavad ennast olevat külalislahked ning abivalmid. Neid kahte omadust nimetades vastandavad nad end euooplastele, kes nende arvate on külmad, kinised ja hoolimatud teiste inimeste suhtes. Sellist suhtumist olen kohanud mitmel pool: " Tere tulemast külalislahkesse Kameruni!"Nüüd tean väga hästi, kust Artur Vader oma1972. aastal ilmunud raamatule pealkirja sai. Aga tervituse mõte on sageli, et tulge ja kogege seda, mis te Euroopas kunagi kogeda ei saa - külalislahkust. No siiamaani näitavad mu vaatlused, et mõnes mõttes on neil õigus ja mõnes mõttes jälle mitte. Inimesed on enamasti naeratavad ja lahked, aga samas tundub sageli, et päraasti iga teenet, vastust küsimusele... sooviksid nad paari rahatähte pihku saada. Näiteks kuidas Leonie ja ta sõbrants Aline meilt raha nõudsid selle eest, et nende pool 2 ööd veetsime, kusjuures isegi rohkem kui nüüd CRADATis maksame. Või kuidas Aline tüüpidele, kes aitasid meil sim-kaarte telefonidesse installida 2000 raha pihku pistis. Pärast seletas meile, et nii käibki pistise andmine: vestled aga mõnusalt smool-tooki a'la palju tüüp meie eest maksaks, kui meid endale naiseks tahaks osta ning Aline libistas talle raha vaikselt pihku - mine õiget hetke küll ei märganud. Kusjuures 2000 on siinmail mu meelest päris kõrge hind, no Eesti rahaks teeks see 50 krooni. Iseeneset ei ole sim-kaardi paigaldamine teab mis raske töö...

Vaatalata sellele on inimesed aeg-ajalt tõesti väga sõbralikud. Näiteks eile õhtul õhtusöögiks toidukraami sattusime kokku naisega, kel olime juba koraks külas käinud (Marcelini sõbra ema) ning hakkasime küsima igasuguste viljade kohta, mida järjekordselt varem märganud ei olnud (vilju on siin tõesti nii palju, et igaks päevaks jagub paar üllatust) ning jutuajamise lõpuks kutsus ta meid pühapäeval enndale külla ning lubas õpetada, kuidas sellest lehehunnikust - mille pildi nati aega tagasi siia üles panin - saab imehead toitu.

Nojah, aga vahepeal ajab see inimeste ülevoolav huvi mul harja punaseks. Näiteks eile mõtlesin, et kui keegi mulle veel tänaval ligi astub, kinni peab ja kätt surub ning ütleb: "Tere, mu kallis! Kuidas käsi käib? Mis su nimi on? Kas sa ei tahaks mulle külla tulla? Kas sa oled abielus? Kas sul oma poiss on? Anna mulle oma telefoninumber. Millal me jalle kohtume?" jne, siis ma lihtsalt virutan ühe hea ninatäie. Aga seda ma muidugi ei teinud...

Tundub, et kui ma ka vahiks kõõrdi, lonkaksin vasakut jalga, kannaks maailma räpasemaid ja haisvamaid riideid, oleks üleni kärnas vms, siis ma oleks nende jaoks ikkagi väga ilus. Kusjuures eurooplaste kohta on veel stereotüüp, et me ei hoolitse eriti oma välimuse ja riietuse eest. Kõik sellised vead aga antakse andeks. Ja ega ma eriti ei hoolitse küll :) eriti võrreldes kamerunlaste värvide ja satsidega. Ja selle lõigu point on ka, et siin on jõle palju väga ilusaid inimesi, kes hoolitsevad hoolsasti oma välimuse eest, teevad palju sporti - kõik spordiväljakud on pidevalt rahvast täis - ja näevad väga suursugused välja.

Lea küsis, et mis on saanud mu kontaktist eestlasega, kes juiba 6 aastat Kamerunis ja töötab siinsamas Yaoundes. Helistasin talle kohe teisel Päeval, aga siis tal oli jõle kiire ning lubas tagasi helistada kuiaega saab. Eile ta siis helistaski ning andis pagaritöökoja aadressi, kus töötab. Lähen täna seda otsima.

Meleni turg. Lihtsalt tänavaäärsed müügiletid. Viljad on enamasti portsioniteks jaotatud, 5 tomatit 100 franki, 10 kartulit 200 franki, avokaado olenevalt suurusest 100-200 franki. Kusjuures kleidikangasrtel on sageli inimeste pildid, näiteks president Paul Byia või mõni muu poliitik. Samuti on ka väga populaarne kanda rahvusvahelist naistepäeva ülistavast kangast kleiti :)

Lea ja Ly nõudel olen teinud mõnest last kandvast naisest pilti. See naine oli mu meelest üldse väga ilus. Aga last kantaksegi enamasti niimoodi seljas, riie eest kokku keeratud nagu meie paneme saunalina ümber, nii ülevalt rinna kohalt kui ka alt. Mulle tunduvad need "euroopa" lapsekandmisnipid isegi mugavamad.

Meie kodu

Yaoundes on meil koduks CRADAT. See on mingisemane tööliste hostel, kus aeg-ajalt toimuvad lärmakad konverentsid ja seminarid ning osalejad saavad öömaja. Majas on ka neli korterit, kus olemas köök ning meie oleme okupeerinud ühe nendest. Korter on Päris suur. Koridor, suur elutuba, väike köök, magamistuba, vannituba+kemps (viimastes on suht võimatu veevoolu peatada) ning tore rõdu, kus me oma aega vist kodus olles kõige rohkem veedame. Rõdult avaneb vaade lärmakale tänavale ning tudengibarakkidele.

CRADAT. Elame tagumises nurgas, ülevalt teisel korrusel

Hommikune Simone magamas meie voodis sääsevõrgu all.

Muide, sääski siin linnas ikka leidub ning ma sain esimesel nädalal päris mitmel korral sutsata, aga viimastel päevadel pole neid näinud. Siiski on sääsevõrgu all natuke mugavam ja rahulikum magada, sest öösel nad enamasti välja ilmuvad. Nüüd tarbin ka regulaarselt homöopaatilist Staphishagriat, mis peaks sääsed eemale hoidma. Selle nädala jooksul peaks selguma, kas esimesed sääsed endaga malaaria ka kaasa tõid, 12 päeva peiteaega saab mööda.

Ja see on meie tagasihoidlik kööginurk

Pliidil on Eriku käest ostetud pott ning laual tore sinine ämber, mis põranda ning pesu pesemiseks ostsime, rohekas ainult e-dest koosnev jook, meie lemmikud banaanid ja ananass lendava taldriku peal ning nende taga ka taldrikud, mis saime samuti Erikult.

Nii me siin siis elame ja oleme

Toit 2

Kuna eelmisesse lõiku enam pilte lisada ei saanud, siis jätkan siin. Pildil on Simone ja meie hea sõber Marcelin, kes lõiguvad okrot, millest kastete tegime (vaata eelmist sissekannet).

Tänavatel müüakse igasugu imelikku kraami, millest toitu valmistada. Näiteks hunnik lehtesid, mis tuleb kuulu järgi peeneks hakkida, vees leotada ja hautada ning siis peaksid nad ülihead olema. Pole sellist kraami veel maitsnud, aga pildi tegin:

Ja siis õnnestus pildile jäädvustada veel Marselin' õde, kes parajasti puhastas NKUId, et sellest õhtusööki valmistada. Näeb välja nagu puuoks, millel kooritakse koor maha ning seda koort siis süüaksegi järjekordselt pärast pikka leotust ja haotust vees.

Ja järgmisel korral proovin pildid enne üles riputamist ka õigeks keerata. Toidust võiks rääkida veel õige mitmed leheküljed, aga kuna mul pole endale ka veel kõikide asjade nimed meelde jäänud, siis esialgu aitab.

Toit

Juba ammu lubasin kirjutada toidust ning kuna eile juhtus olema mu esimene halb kogemus..., siis kirjutangi kohe.

Toit on siin tegelikult ülihea. Väga palju erinevaid viljasid, mida ma kunagi varem näinud ega maitsnud pole. Mõnest võibolla kuulnud. Sellel tumedal pildil vasakul on näiteks avokaado, mida on hea saia vahele määrida ning ploomid, mis on sütel küpsetatud. Need pole küll meie moodi ploomid, aga hüütakse ikka ploomideks. Natuke hapukad, aga väga head süüa näiteks koos sütel küpsetatud plantainidega. Viimased on kujutatud järgmisel pildil. Siin on nad Küll õlis keedetud,

mis põhjustaski mulle eile vaikse iivelduse - õli oli juba liiga jahtunud. Nüüd igatahes tervisega jälle kõik korras :) Taldrikul on veel kana ning tavaline magus sinep ning peper, mida antakse pea iga toidu juurde ning mille puhul piisab väiksest tilgast, et panna suu õhetama.

MALTAT olen vist juba varem maininud. See on tõesti meie lemmikjook. Seda ostame põhiliselt ühest putkast CRADATi lähedalt ning saame pudeliga koos talongi, mis näitab palju raha pudeli eest panti antsime. Kui pudel tagastada, siis saab selle raha jälle tagasi.

Lisaks sellistele "tavalistele" toitudele tegime ükskord Leonie abiga ka OKRO kastet ning sõime seda koos GARIga. Okro on selline roheline vili, mis lõigatakse väikesteks-vaikesteks tükkideks ning kuumutades õlis koos sibula, küüslaugu ning paljude vürtsidega moodustab liimja kaste. üheks vürtsiks on siin ka näiteks kuivatatud kala, mis jahvatatakse kahe kivi vahel jahuks. Gari on aga paks kollane puder, mis veeretatakse piklikuks "pirukaks" enne taldrikule asetamist.

Pilte tahan panna, aga..

Üritan siin juba mitu tundi mõnda pilti üles panna, aga kuidagi ei taha õnnestuda. Varasemate postituste alla suutsin vaid sokutada ühe tumeda pilti meie hotellitoast ja pildi Alinest. Aga arvuti ja internet on nii aeglased, et mine või halliks.

Eile jõime Simonega oma esimesed Kameruni õlled. Laksime õllekasse koos Eriku ja tema sõbra Takemiga. Erik on üks geograafidoktorant, kes müüs meile poti ja taldrikud - vist juba kirjutasin. Ning Takem osutus ka geograafiks. Nii, et tundsin ennast nagu mñusal geograafiapeol. Tantsuks siiski ei läinud.

Kamerunlased väidavad, et Saksamaa järel juuakse Kamerunis inmese kohta kõige enam õlut. Ma ei tea kuivõrd see tõele vastab, ma pakuks Eestit sellega võistlema, aga õllepudelid on siin küll suured. 0,65l on tavaline taks. Ning suur õlletehas asub Doualas. Palju on ka kohapeal pruulitud Guinessi.

No igatahes oli meie kõtsuskäik päris huvitav. Ning Eriku ja Takemiga kohalikes geograafiateemadest vestelda samuti. Vahel kerkis ka üles teema, et millal ja miks me peaksime nendega magama, aga kui sai selgeks räägitud, et oleme mõlemad kihlatud ning kavatseme Kamerunist naastes kohe abielluda :), siis sai selle teemaga pea-aegu ühele poole, kuigi päris alla nad vist ikka ei andnud.

No nii, nüüd pean jälle lahkuma. Piltidega jagelen järgmine kord edasi.

J2lle t66tab, minister, gaas.

Uhh, ait2h suurep2rasele Annile, et olid mu blogi endale salvestanud. Nyyd siis panin j2lle k6ik Aafrikaga seotu ylese, varasema kyll kahjuks mitte, aga kesse ikka viitsib vanu asju lugeda :P.

Kodu ja gaas.
No igatahes on vahepeal palju asju juhtunud. Kolisime omaenda korterisse mingis t66tajate hostellis nimega CRADAT, kus meil on elutuba, vannituba, magamistuba, tushiruum ja r6du m6nusa vaatega tudengilinnakule ja kaugel paistvatele kyngastele. Korteris on ka k66k, aga kuni eilseni ei olnud 6nnestunud veel pliidi jaoks gaasi leida. Probleem oli gaasipalloonide v2hesuses selles majas. M6tlesime juba, et yyrime v6i ostame yhe, aga kui kuulsime selle hinda, siis otsustasime, et teeme poahase n2o ette ning l2hme majahoidjaga 6iendama ning kysime, et mille eest me siin 6ieti yyri maksame. Majahoidjat n2hes oli tal aga meile kohe gaasiballoon anda, nii et k6ik laabus v2ga h2sti. Haarasqime oma ballooni n2ppu ning vahetasime selle t2naval 6000 frangi eest t2is ballooni vastu v2lja. Nyyd olid veel puudu pott ja taldrikud, mida samuti t2navale otsima l2ksime. K6iki asju saab siin muide t2navalt. M6tled, et loeks h2dasti taldrikut vaja ning l2hed v2lja ja juba k6nnibki m66da poiss, kellel taldrikuhunnik pea peal. T2nava22Red on t2is V2ikseid putkasid, kus myyakse telefonikrediiti, paljunduspasinad seisavad tee22rses tolnus, r22kimata k6ikidest muudest majapidamisasjadest v6i toidust. Oma toiduretkedel oleme igatahes juba mitu s6pra leidnud ning n2iteks potimyyjaga saime p2ris headeks semudeks. Andis meile natike alet, sest kauplemisega me juba kohalikele alla ei j22 ning ei lase ennast k6rvust t6mmata. Potimyyja nimi oli Erik ning ta on ylikoolis loodusgeograafia doktorant. Lubasime temaga veelgi vestlema j22da, kui m66da k6nnime.

Minister.

Eile hommikul kobisime nagu juba kolmap2eval kombeks sai GLOBE-kontorisse, et oma bossi Mme Margaretiga oma t66plaan yle vaadata, kui ta j2rsku oma kontorist v2lja kargas ning teatas, et nyyd l2hme kohtuma Kameruni haridusministriga! P2rast seda saatis mulle pika pilgu, mis t2hendas, et mu riietus ei ole yldsemitte kohane selleks yrituseks, aga l2ksime siiski. Muide, riietuse suhtes ollakse siin meeletult konservatiivsed, mul ei ole igatahes kaasas mitte yhtegi sobilikku r6ivastust, millega kasv6i igap2ev t66l k2ija. K6ik on liiga r2pakad nende jaoks. Aga ma tunnen end igatahes mugavalt :P. Ise on syydi, kui peavad meid h2benema, sest uurisime mitmel korral, et kas peaks midagi erilist kaasa v6tme ning kleidid ning kontsakingad ei ole minu jaoks kyll tavalised reisir6ivad. Elame n2eme.

No igatahes pidime ministriga kohtuma, sest k6ik asjad, eriti rahvusvahelised, peavad siinamail olema ministritega koosk6lastatud. Et nad teaksid, et mingid veidrikud Euroopast on tulnud ja v6ibolla tahavad nende haridussysteemi uppi lykata. No igatahes oli kohumine p2ris imelik. Meil ei lastud eriti miskit r22kida v6i seletada, et mida siin teeme, ainult Simone suutis pl2kutada, et ta oskab hispaania keelt, ega me kumbki tegelikult ei m6ista prantsuse keelt. Selle aja peale olid minister ja Margaret igatahes j6udnud meie juuresolekul meid p2ris pikalt taga r22kida kasutades kohalikku dialekti (vist kartyes, et me siiski midagi prantsuse keelest taipame). V6ibolla ei oska minister ise v2ga inglise keelt v6i me n2gime lihtsalt nii r2pakad v2lja, et ta ei tahtnud vaebvaks v6tta meiega suhelda :)

Aga nyyd pean j2lle lippama. Kohtume t2na MTY Living Earth Camerooni inimestega. Nende ylesanne on v2lja t66taga keskkonnahariduslikke 6ppematerjale Kamerunis.

Pilte ei j6udnudki t2na v2ga yles panna. Yritan seda siiski varsti teha.

Yhistransport, 14.08.2006

Oh. Yritan nyyd eile kirjutatud muljetetulvale midagi konkreetsemat kirjutada. Yks teema, mis kohe alguses v2ga huvitav tundus ning mille selgeks 6ppimine natuke aega v6tab on TRANSPORT. Nimelt ei liigu Yaoundes ykski bussiliin vaid liiklemiseks kasutatakse taksosid. Taksodeks on k6ik kollast v2rvi autod t2navatel ning mootorrattad, mille tagaistmele istuma mahub. Viimaseid pole veel kasutanud, aga kollaste taksodega s6itmisest on juba tagumik viledaks kulunud - muutkui sisse jaa v2lja. Takso pyydmisel on oluline, et oled 6iges kohas ja tead 6iget hinda. Tee 22res seistes vibutad k2tt, kui kollane auto moodas6idul aeglustab ja signaali annab, siis t2hendab, et autos on ruumi, l2bi akna ytled autojuhil koha, kuhu s6ita tahad ning summa, mis selle eest oled n6us maksma. Tavaline taks on 200 raha, kui s6idad suht l2hedale, siis 100 raha, kui kaugemale, siis 300, vahel v6ib ka tingida 150 v6i 250 peale, aga meie puhul (valged) on see suht v6imatu. Kusjuures, kui autojuht ei ole su pakutud summaga n6us, siis ta s6idab lihtsalt edsi ning peab proovima j2rgmisega, kui see ka ei 6nnestu, siis hinda t6stma. Niisugune systeem. Ning vahel v6id leida ennast tagaistmel nelja inimesega v6i eesistmel kahega - ruum kasutatakse maksimaalselt 2ra! Varsti yritan ka iseseisvalt m6ne takso peale saada, muidu on meil Simonega alati m6ni teadjam kohalik kaasas olnud.
Aga t2na n2iteks tegime yhe suhteliselt k6nnirohke p2eva. Leoniega koos olles tuleb muutkui taksotada, aga t2nase p2eva veetsime koos v2ga toreda Marseline-ga (ei tea, kas kirjutasin 6igesti, aga igatahes yks GLOBE-vilistlane, kes tootab nyyd s6jav2es, et saada piloodiks ja edasi astronaudiks). K2isime Saksa konsulaadis ennast registreerimas, kus minust eriti midagi kuulda ei tahetud, kuna ma pole sakslane, viimaks sai seletatud, et Eesti konsulaati siin ju pole ning pangu mu andmed lihtsalt igaks juhuks Simonega yhte kausta. Siis jalutasime l2rmakale turule, niisama t2navatel, puuviljaturule, kus pidi t6eliselt trygima, et inimeste vahelt l2bi saada ning kellelgi 6nnestus isegi mu seljakoti lukk avada - midagi v22rtuslikku ei kadunud. K2isime rongijaamas ning yhe 12 aastat Saksamaal elanud kamerunlase juures, kes oli ylilahke ning kutsus meid enda poole m6ni 6htu 6htusoogile ning oli yldse igati valmis aitama, kui meil peaks misiganes mure olema.

Sai 6htu ja sai hommik: kolmas p2ev, 13.08.2006

Ohooo. Ei teagi kohe, millest alustada - muljeid on lademes. Proovin siis kuidagi.
Lennus6it l2bi Berliini, Bysseli Yaoundesse
Kohale j6udmine moodus viperusteta. Riia-Berliin kiirelt ja ruttu ja suht tukkudes. Berliinis kobisin Kreutsbergi tuttavale Vivianile kylla, kus Simone juba ees ootas. Kobisime homoopaatia-apteeki, kust ostsin endale suurep2rast malaariaravimit Malaria Tropique D200. Seda tuli v-tta vaid yhel péeval kymne minuti j2rel kokku kaks terakest ning malaaria mind enam ei kimbuta. Eks n2is, eile 6htul sain juba esimese s22seammustuse. 6htu moodus m6nusalt salatit syyes ja Viviani s-pradega vesteldes ning hommikul vara kiirustasime inimtyhja Tempelohfi lennujaama. Kotid vqqtqti korrqlikult yle, pudelis olevaid vedelike siiski ei uuritud, aga lennus me olimegi. Vupsti Brysselis, kus tund aega teise terminali p22semiseks ning paar tundi passida ning otse lend Yaoundesse, ootasime veel Londonist saabuvaid reisijaid ning l2ksime. Yaoundes lennujaamas palju inimesi, kontrolliti kollapalaviku vaktsiini olemasolu, visatti tempel viisale ning tuli ryseleda ning vaadata, et kas meie v2iksed kotid on ikka 6ige lennuki peale pandud. V6rreldes ylej22nud reisijate pagasiga, olime puhta paljak2si tulnud - k6igile jagus siin v2hemalt kolm suurt kohvrit ning j2i veel ylegi...
Yaounde hotell Prezdiiz
Lennujaamas oli tore kohata palju v2rvirikkaid inimesi, meile juba tuttavat Leoniet ning tema head s6brantsi. Kiiresti juhatasid nad meid kollasele taksole ning ca pooletunnine s6it linna v6is alata! Tee oli korralik, nati tolmune, tee22res paistsid aga rohe-rohelised puud ja p66sad ning v2rvi-v2rvikyllaste riietega inimesed, madalad majad tee22rsed myygipunktid m6eldava ja m6eldamatu kraamiga. Uhuuu, hakkab peale! Takso viis meid hotelli, kuhu Leonie meile kohad reserveerinud. Tuli v2lja, et tegu mitte sugugi tavap2rase hotelliga vaid v2ega uhkega, nagu juba nimigi ytle. Kuna k2es oli juba 6htu, siis ei olnud midagi teha, kui tuli olukorraga leppida ning sinna kallisse hotelli me ka kolisime. 6nneks suutsime neid ikka veenda meid yhte tuppa panema, mis hinda v6heke alla kiskus, kuigi hommikul j2llegi selgus, et yhe toa kohta on ainult yks hommikusook :). No igatahes oli v6ibolla alustuseks isegi tore Eurooplase kombel tushi all k2ija...

Leslie ja Simone meie hotellitoas Yaoundes

6htupoole ilmus v2lja ka Leslie, kellel oli olnud t2htis kohtumine mingisuguses ministeeriumis (kokku neid siis ca 40), pidi seal Buea tudengeid esindama, kuulsime talt, et ta peab hommkul kiiresti tagasi rannikule s6itma, ning temaga kohtume alles augusti l6pus. Kahju. Igatahes l2ksime veel koos 6htustama. Kuna meil Simonega veel raha polnud, lubas Leslie lahkesti v2lja teha. Ostsime t2navalt viie peale kaks sytel kypsetatud kala, mille juurde anti k6vasti sibulat ning "peper"it, viimane on ylivyrtsikas kaste, mida syyes k6ik muud maitsed kaovad, samuti saime juua Maltat, see on sarnane jook kaljale, aga kaase pole sees, aga palju B-vitamiiine, mis mind r66mustas - j2rjekordne hea rohi s22skede vastu.
Kolime tudengikorterisse
J2rgmisel hommikul 2rkasime kl 7. Inimesed 2rkavadki siin k6ik j6le vara, kelle kuuest on juba palju inimesi t2navatel, sagitakse ja asjatatakse. 6htul minnakse magama kella kymne paiku. Kuna aeg on siin Eesti ajast kaks tundi maas, on p2ris lihtne sellise rytmiga harjuda. Pimedaks l2heb pealegi juba kl 18:30. Igatahes oli Leslie juba kl 7:30 meie ukse taga, nagu sai 6htul kokku lepitud. Arutasime temaga veits o programmi, peagi tuli ka Leonie ning Leslie lahkus. Eks varsti j2lle n2eb.
No, igataghes, Seletasime Leoniele, et nii kallis hotellis me kyll rohkem olla ei tahaks ning pakkusime v2lja ka, et v6iksime ise endale oomaja otsida - Simonel on saksakeelne Travel Quide kaasas ning teame ka m6nda kontakti Yaoundes. Leonie oli aga erakordselt m6istev, ning pakkus, et kui me t6esti siin elada ei taha, siis yks mahuks tema koju ning teise jaoks palub s6brantsi. Nii saigi. Tagime oma toa tyhjaks, kotid saime veel sinna j2tta ning asusime linna uurima. Kus on GLOB-i kontor, kus elab Leonie ning kus asun elama mina.
Inimesi on t2navatel palju, kes k2nnib, kes pyyab taksot, kes myyb midagi, kes niisama passib. Paljud tervitavad kaugelt ning nii m6nigi yritab juttu teha - "Le Blanch!", "Ostke seda ja toda", "How are you?", "Are you married?"...., m6ni kerjab, r22ib pika jutu prantsuse keeles, millest ma veel aru ei saa :) v6i bidginis, millest saab sama v6he aru nagu prantsuse keelest. Aga tegelikult tundub siin v2ga v2he neid inimesi olevat, kes inglise keelt ei m6ista, aga r22gitakse hirrrmus kiiresti.
Niisiis, Leonie viis meid kaarega l2bi ylikoolihoovi, kus vaatamata suvevaheajale, liikus suht palju inimesi, n2itas klassiruume, mis l2hnasid kopituse j2rgi ning olid v2ga h2marad, siiski istus seal lugevaid tudengeid, v6i neid, kes juhendaja valvsa pilgu all tahvlile valemeid kirjutasid. Tundus v2ga kummaline. Moobel ja uksed-aknad olid suht kehvas seisus. Leonie ytles, et p6hjuseks on paariaasta tagune tudengite suur streik, kus l2huti nii palju kui andis. Ega keegi pole seda p2rast parandanud. Siiski tundus Ylikool suht muhe ja vaba, Yhe platsi peal toimus korvpalliturniir, mitmes kohas yle linna oli ka jalgpalliv2ljakuid, kus k2imas trenn. Suure pika stendi pealt otsisid tudengid oma eksamitulemusi.
J6udsimegi k2rarikkasse tudengik2mpusesse. Kogu t2nava22r on t2is myyjaid, myyakse kypsetatud puuvilju, telefonikrediiti, mooblit, pakutakse, juuksuri- v6i K6ikideasjadejahvatamiseteenust jne, jne. Eluasemeteks on v2iksed ca 10m2 ruumid, kus elatakse kahekesi, magatakse yhes laias voodis. Toas on veel v2ike gaasipliit, raamaturiiulid, toanurgas WC+dush. Leonie dush n2iteks ei toota, tuleb 2mbriga l2bi ajada. Igal pool ripub kuivav pesu. Kunagi panen ka pilte yles, siis n2ete :). Sellest saab siis Simone oomaja j2rgmiseks kaheks ooks, alguses tundub kyll yllatav, et kuidas kolm inimest siia 2ra v6ib mahtuda, aga kui Leonie ytleb, et mahub, kyll siis mahub.

Aline, minuvõõrustaja nadalavahetuseks

Vahepeal kohtume ka Mrs Besongi, kes on Kameruni GLOBE-koordinaator. Arvas, et v6ibolla s6idab esmasp2eval linnast 2ra konverentsile, seet2ttu tahtis meid ikka annem n2ha. Tegu on t6elise prouaga. V2ga lahke ja v2ga malbe naine. P6des teine parajasti ka malaariat, aga v2limusest seda kyll aru ei saanud. S6itisme tema autoga teise linna otsa odavamasse ja heasse restorani sooma. Kala ja riis. V2ga hea! Kusjuures kanaliha ma polegi veel soonud.. Soogikohas saime tuttavaks ka yhe GLOBE-tegelasega, kes s6idab kaheks n2dalaks Inglismaale. Vahetasime temaga oma eurosid CAFideks. V2ga tulus nii meile kui ka temale, et ei pea suhteliselt suurt panga teenustasu maksma. Nyyd on siis, mida kulutada. Taskud pungil ilusaid v2rvilisi rahat2hti, mis kipuvad meeletu kiirusega 2ra sulama, sest k6ik on tegelikult suhteliselt kallis. Elame n2eme. V6ibolla pean oktoobriks siin endale tood otsima :)
Aga minu uus oomaja oli j2rgmine kylastatud atraktsioon. Nati suurem kui Leonie kodu, isegi kaks ruumi, millest tagumisse tuppa mahub vaid suur voodi, sest siingi elab kaks 6de, ning esimeses diivan ja toolid ning kooginurk ning isegi suhteliselt uus televiisor, k6larid ja videomakk. Sobib.
Kuna Leonie utsitab nyyd minekule (oleme GLOBE-kontoris) ning aeg ka juba hiline, siis ytlen vaid, et osalesime t2na hommikul toredal pyhap2evasel tantsu-laulu ja karjuvate k6nede peol kirikus. Fun. Ning mul on nyyd telefoni number. Ei tea, kas s6numid j6uavad kohale, aga v6ibolla saate l2bi skype helistada: 00237-6712882
P2ikest!
(Pole eriti p2ikest n2ind, aga vihma pole ka saanud)

Kott selga, 09.08.2006

mis ligi 20 kg raske ning Riia poole teele, et homme hommikuks lennukile jõuda. Kotti pakkisin enamasti kommi ja küpsiseid, mida Leonie palus tuua, palju ravümeid ning juhtmeid, et fotokat, fotopanka ja telefoni laadida. Natuke riideid ka ja lisajalanõud. Väga hull ei tundu ja loodetavasti rohkem asju ei vaja. Aga mis siin enam pikalt..., lähen.

Reisiettevalmistused, 06.08.2006

hakkavad jälle ilmet võtma.Paari viimase nädala jooksul on seoses reisile minemisega enamvähem kõik hästi laabunud. Olen teinud mitmeid nimekirjasid, mis tahan veel enne reisi ära teha ning vaid väheste punktidega ei ole päris rahul... Hästi on läinud, kuna:

1. malaariat saab ennetada ka hoöopaatiliste ravümitega! Peab võtma mitmeid nasodeid ja nende sisse võtmisel on oma skeem, mis päris keeruline, aga vähemalt ei ole nii hirmus kahjulik kui Lariaam. Probleemiks on ainult nasodi nimega Malaaria 30 leidmine, ülejäänusid saan kindlasti Berliinist. Kui seda ei leia, siis alustan ikka Lariaami-kuuri, hambad ristis. Viimast ostak kindlasti kaasa, sest kui peaks tõesti malaariasse jääma, on see pea parim rohi.

2. läbi trip.ee leitud Kameruni-eestlane :) vastas mu kirjale! Tuleb välja, et ta elab Kamerunis juba kuus aastat ning kavatseb sinna veel vähemalt kaheks aastaks jääda. Väga põnev! Ega ma rohkem tema kohta ei teagi kui veel, et ta elab Yaoundes, nimeks Ivo ning seda, mis on ta telefoni number. Aga eks saab siis külla minna..

3. Nugade-vahmiil kinkis mulle väikse ja taskupärase digikaamera, millega saab palju-palju pilte teha. Nii, et õige pea võiks see ajaveeb ka natuke pildirohkemaks saada.

4. leidsin Kristiine keskusest Jyski poest suurepärase moskiito-võrgu, mis maksis 79 krooni :). Valida oli valge ning valge ja lilledega vahel. Võtsin ilma lilledeta.

5. Leslielt sain just üle pika aja teate. Tema ka veel täitsa elavate kirjas. Ootan juba taaskohtumist.Ja kolmapäeval asun Riia poole teele, kust edasi Berliin-Brüssel-Yaounde

Otsast peale

Eile juhtus niisugune tore asi, et oma suures keeleoskamatuses olin oma blogi lihtsalt 2ra kustutanud :). Peaks ikka seda prantsuse keelt rohkem 6ppima. Aga alustan siis otsast peale juba uute muljetega. Kes vanasid lugenud pole, siis kahju kyll. Endal on ka kahju.