Oh, mu kallid...

Olen jõudnud koju. Tegelikult kojujõudmisest juba nädal möödas. Alguses tundus nagu oleks jõudnud teisele planeedile, lumesadu ja külm. Koguaeg kannan villaseid sukapükse ja paksu kampsunit. Kuhu jäid need 30 kuumakraadi?
Täitsa imelik on tagasi olla tõesti. Inimesed pole üldse muutunud. Kõigil on kiire, vaevalt leiad kedagi, kellega lihtsalt aega veeta ja mõnusalt juttu vesta. Võiks öelda, et paljud paistavad silma oma ebaviisakusega - tänaval teretamisest rääkimata ei paluta kogemata nügides vabandust, ei... Kõigil vaja tööle minna, asjatada... Peaks vist ka tööle hakkama ja isegi on niisugune tunne, et võiks palju asju ära teha, aga... Hirm on, et inimesed muutuvad ka mulle teisejärguliseks. Sest nagu Akafu väga tabavalt ütles: "Men live by men." Tal oli ikka meeletult õigus. Loodan, et kunagi kohtun nende armsate sõpradega veel kord.
Aga siinkohal kuulutan selleks korraks ajaveebi lõpetatuks.

Pillid kokku...

Eile tegime oma viimsed ponnistused raamatukese kallal, printisime välja ning veetsime 2 tundi koopiamasina juures. Koopiameister vihtus makossa järgi tantsida ning nii meie 5 esimest lapsukest kaantevahele saidki. Lõhnavad värskelt!
Täna pakime tavaari, külastame veel Living Earthi inimesi, kellega augustis suurteks sõpradeks saime ja õhtul lennukile, igatahes.
Tellin Kerdi synnipäevaks Nugalasse saunaõhtu, kaua võib ennast külma veega pesta! Mõned õlled on võibolla minu poolt, kui lennuki pakikandjad neid puruks ei tambi, käsipagasisse ei hakka neid panema, sest igasugu vedelikkude suhtes ollakse nüüd lennukites kuulujärgi ettevaatlikud ning pole tahtmist hakata turvameeste ees õlle trimpama :).
Kui Euroopasse jõuan siis peaks mu Eesti tel number ka funkama. Kui paanikas olen või külmun, siis helistan. Leslie bullover on ikka veel minuga pärast mäe vallutamist, et vähemalt miskit sooja asja on selga panna.
Pühapäevani siis! Lähen naudin viimast palavat päeva kuni järgmise reisi või suveni.
Päikest!

Impossible n'est pas Camerounais

Jah.
Nimelt juhtus meiega reedel täiesti võimatu juhtum, aga kuna meie sõber Edmund sellist lauset sageli mainis ning kamerunlastel on isegi üks õllereklaam sama hüüdlausega, siis ma tegelikult ei imesta. Ja pealegi on meil varemgi võimatuid juhtumisi olnud, aga seekordne osutus erinevalt teistest suhteliselt shokeerivaks ja negatiivseks.
Kirjeldan lühidalt. Läksime reede hommikul Maruas lähedal oleva mäe otsa ronima ning poolel teel tippu pidime loovutama oma seljakotikesed yhele suhteliselt tugevale ja vägivaldsele mehele. Parimatest asjadest kaotasime kõik oma fotokad, ka Smena langes röövi ohvriks, Simone prillid, Simone ja Gosia telefonid ja kõik minu raha, sest esimest ja ainsat korda ei kandnud ma oma raha mitte kavalas vööpaemlas vaid väikse kotiga seljakotis, kuna eelmisel päeval olime veitsa finantsülevaadet teinud ja ma ei pannud raha tagasi. Liiga kindel kamerunlaste heasoovlikuses... Aga Telefon on mul veel alles, ainukesena. Mõtlesin, et mul on ikka imelik suhe raha ja kallite asjadega - mis palju maksab, minu käes kaua ei säili. Ja mu vana näss telefon on ikka minu sõps :). Nüüd siis, igatahes, elame Simone allesjäänud reisitsekkidest.
Juhtus kummalisi juhtumisi tol päeval veelgi ning kõikidest nendest ei taha enam mõelda või kirjutada. Ehk kodus räägin. Igatahes oleme kõik terved, mul vaid mõned sinised vorbid kätel ja elasime juhtumise vapralt üle. Vennad katolikust missjonist, kus Maruas ööbisime on igatahes mitmes mõttes mu parimad sõbrad selles linnas.
Olenemata juhtunust on meeleolu päris rõõmus - ei pea enam muretsema, et keegi meilt miskit varastada võiks, lihtsalt pole enam midagi varastada. Ja mul pole õrna aimugi mida tüüp teeb minu ja Gosia digikaameratega, kui neil aku tühjaks saab. Ja Maruas ei olnud ühtegi poodi, kus digikaid müüakse - ei tea, kuhu ta need kavatseb sokutada. Ja, ja jaaaa. Asjad on ülekõige, asjad on hinnas...
Aga nüüd kavatseme veeta mõnusa viimase nädala Yaoundes, külastada tuttavaid ja jätta kõigiga jumalaga ning muidugi, lõpetada oma suurepärane keskkonnahariduslik raamatuke. Peas liiguvad juba igasugused mõtted, mis ma kõik Eestis tegema hakkan ja tegelema pean hakkama, aga samas on juba ka natuke kahju lahkuda, sest head juhtumised ja huvitavad inimesed kaaluvad selle viimase nädala mõne imeliku sündmuse kuhjaga üle.
Aamen.

Marua - palavus ja kuumus ühes pajas

Tere-terekest!

Suured tänud paljude õnnesoovide eest! Minu sünnipäev möödus toredalt. Sai alguse rongis, kui keskööl Simone ja Gosia tõid välja koogi, mille peale oli kirjutatud "Palju õnne sünnipäevaks, Mari!" Ega nad nii hästi eesti keelt ei oska, aga koogi oli valmistanud meie isiklik pagar Ivo. Aimasin kyll eelmisel päeval, et miskit on teoksil, aga mitte seda... Mmmm, väga magus kook oli!

Nüüd oleme juba esmaspäevast saati Marua-kandis. Palavus on valdav. Esmaspäeval tähistasime ja uudistasme, kuidas pühitsetakse ramadami lõppu. Ramadam on iga-aastane paastuaeg moslemitel; 30 päeva ei tohi miskit süüa - ainult öösiti võib. Ja Ramadam lõppeb, kui noorkuu on jälle taevas. Suured pidustused, palju süüa ja tantsu. Meie osavõtt piirdus enamasti vaatlusega, mis toimub, sest siin palavuses on parem mitte ennast väga palju liigutada. Õhtul siiski klastasime ka kõrtsi ja kulistasime ühe õlle.

Teisipäeval põrutasime Wasa parki safarile. Kahe päeva jooksul nägime palju linde, tüügassiga, rebase-taolist looma, hüääni, kaelkirjakuid ja palju elevandi jälgi. Elevanti kahjuks ei näinud, kuigi põrutasime oma suurepärase autojuhi, auto ja giidiga läbi mitme võsastiku neid taga ajades. Tore oli siiski. Ainuke jama, et Simone sai kuskilt endale kõhtu parasiidid ning kõrge palaviku, et eile naasesime Maruasse. Siin muretsesime Simonele arstivastuvõtu ja mõned tabletid ning toa kohe vetsu kõrval, kus ta ka oma öö vist enalmasti veetis. Palavik läks õnneks eile õhtul alla. Hurraa!

Nii on lood siin Subsahhaaras. Ja jõle palav, kas juba mainisin. Vesi on mu parim sõber.

Korraks Yaoundes

Täna oleme siis jälle korraks Yaoundes, et homme minna Põhja, igatahes. Sõit siis võttis kolm tundi ootamist Bamenda motopargis ja kuus tundi sõitu. Imelikul kombel saime meie seekord sõita neljakesi neljal toolil, mitte viiekesi nagu tavaliselt kombeks oli ja kogu ülejäänud buss ka seekord sätitud. Nii, et sõit kulges väga mugavalt.
Bamenda motopargis saime tuttavaks ühe tüübiga, kes juba kuus aastat Soomes elanud ja teinud seal oma doktorikraadi juuras. Sain natuke soome keelt purssida - õnneks ta ei rääkinud paremini kui mina, aga inglisekeelses kõnes oli küll natuke pehmekeelse soomlase aktsenti. Naljakas! Üldse oli ta rohkem soomlane kui kamerunlane, niisugune rahulik inimene. Esimene nendest, kes räägib kodustele tõtt kui masendavalt pime on Soome talv, aga kui palju ta ise lund ja külma armastab. Õhtul saime veel Yaoundes kokku ja sõime koos röstitud kala (mis on mu meelest üks siinseid rahvustoite ja maitseb väga hea) ja rüüpasime mõnusalt õlu nagu kamerunlastele kombeks.
Tänane päev on kuidagi veninud ja jõle palav on. Valmistame ennast vaimselt ja füüsiliselt põhja minekuks.
Muideks, mul üks probleem ega tea, kas keegi sellega aidata saab. Nimelt on mul vist ut meilboks kirju nii täis saanud, et ma ei saa seda enam avada. Ning muidugi ei ole siin võimalik ftp kasutada, et selle kaudu midagi ära kustutada. Kuidas peaksin käituma? Kas keegi oskab aidata? Võibolla saadan kellelegi oma paroolid või on võimalik ülikoolilt ruumi juurde nuruda. Ega ma pole viimasel ajal kirjade kustutamisega just liialt tegelenud...

Aga päikest, lähen ja higistan CRADATis edasi!

Nädalavahetus SANTAS, viimane päev Bamendas

Eile külastasime Edmondi koduküla Santat. Eelmisel pühapäeval lubasime, et tuleme korraks veel ja vaatame üle palee ning külastame külavanemat ja Edmondi vaarvanemad lubasid meile anda ühe kana. Niisiis, külaskäik kulges umbes nagu olime oodanud. Astud majja sisse, siis passid seal tükk aega, räägid natuke kohalikega juttu, ühes kohas pakuti meile värskelt tapetud vasika maksa (keedetud) ja kl 10 hommikul jõime mõnusalt punast pakiveini. Majaelanikud tundusid ise selleks ajaks suht purjakil olevat ning tühje veinipakke ja õllepudeleid vedeles mitmeid. Kuidagi kurb, tegelikult. 

Palee nägi välja uhke, mitte et ehitised oleksid väga kulla-karrased olnud, kaugel sellest, aga neid oli palju ja praegusel kuningal oli 6 naist ja 28 last, kes kõik kunagi siin elasid. Nüüd oli külavanem-kuningas suht vana ja invaliid, aga siiski väga tark ja külalislahke. Üks ta poegadest juhatas meid ka Santa iidsesse koopasse, kust kogu küla alguse sai. Päris muljetavaldav lubjakivikoobas, umbes nagu koobas, mis võiks tekkida Jägala joa taha, ainult et juga oli märksa väiksem.

Külas olid käimas ka suured pidustused, Edmondi onu matused. Laip oli juba eelmisel päeval mulda sängitatud ning nüüd järgnes surma tapmise ja tantsuga mälestusriitus. Surma tapmine tähendas, et surnu kõik lähemad sugulased - vennad ja nende pered organiseerisid grupi, kes tulid laulu ja püssirohuga täidetud püssidega ümber haua ning lasid püssidel kõvasti-kõvasti paukuda. Samas mängiti ka muusikat ning tantsiti. Osadel tantsijatel olid ka suht hirmuäratavad maskid. Istusime, kuulasime ja tantsisime kaasa. Suht õõvastav.

Õhtupoole rüüpasime palmiviina, mulle tehti selgeks, et nimi Murin on kõige ilusam nimi, mis ta eales kuulnud on - võimatu oli selgeks teha, et mu nimi on tegelikult Mari :) ja enne pimedat viisime Edmondi vaarvanematele enda küpsetatud kõrvitsaseemneleiba ning saime kana. Edmond lubas täna hommikul kana ära rappida ning õhtul hakkame siis küpsetama. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Täna üritame siin Bamendas ka otsi kokku tõmmata ja homme teele asuda. Edasised plaanid on: teisipäeval Yaoundesse, veeta seal kaks päeva, neljapäeva õhtul istuda rongile ja sõita Ngaunderesse, see peaks võtma loodetavasti ühe öö ja hommikul kl 11 peaksime kohal olema, aga jutud räägivad, et pole ime, kui jõuame alles järgmise päeva õhtul kohale. Siis põrutame edasi põhja, igatahes, ja üritame jõuda Maruasse. 22. oktoobril on moslemitel ramadani lõpetamine, mis tähendab kolm päeva suuri pidustusi. Loodame nendest võimalikult palju osa saada. Siis on veel plaan teha ca 3-päevane reis Vasa rahvusparki ning kaeda üle kõik antiloobid ja lõvid ja muud loomad ning ülejärgmise nädala lõpus pöördume tagasi Yaoundesse. Siis võtame veel kokku oma viimased tegemised - paneme kokku oma mänguderaamatu, külastame toredaid inimesi Yaoundes ja 3. novembri õhtul lennukile. Eestisse peaksin siis jõudma 5. novembril kasutades Easyjeti. Ohooo, õige varsti.

Ennist j@i pooleli

Niisiis, oleme l2binud mitu ajupesu L6una-Kameruni vabadusliikujate l2bi, SCNC on organisatsiooni nimi. Nimelt on siin nii m6nelgi inimesel m6ttes, et inglisekeelne Kameruun peaks oma ressursid (viljakaim maa, kuld, nafta) vanbastama koloniaalvallutajate, prantsuse kameruni k2est ja moodustama vabariigi. M6nes m6ttes on neil 6igus ja m6nes m6ttes on see t2ielik utoopia, aga inimeste vangistamine ja miitingud meenutavad kangesti 80ndate l6ppu Eestis ning sellest tuli kyll yks tore v2ikeriik auga v2lja. Ei tea kuidas neil 6nnestub v6i v6iks 6nnestuda. Igatahes ostab Simone L6una-Kameruni sini-valge-triibulise rahvuslipu ja Gosia l2heb v6ibolla homme kohtusse yhte kohtuistungit kuulama, kus arutatakse kellegi miitinguaktivisti tegude yle. Minul hakkas aga t2na hommikul juba Juliuse jutust k6rvad vett jooksma ja tahaksin selle teema juba l6petada. Soovin neile lihtsalt edu ja v2he verevalamist. Viimase peale 2namus neist ka loodab, sest praegu yritatakse UN-liikmeid veenda ja mina olen ambassador, kes nende vabariigi asju Eestis peaks ajama. Uhhh!
Viimasel ajal olema j2lle palju t66d teinud. Ikka oma raamatu kallal. Samas tundub, et siin meie ponnistusi eriti ei m2rgata, viimased paar koolikylastust on t2iesti metsa l2inud. Viimane oli eriti v2k, kui keskkonnaklubi juhendav 6petaja lihtsalt tuli ja kysis, et kas minu NGO ei tahaks koolile raha anda, et nad oma klassiruume saaksid ehitada! Esiteks on GLOBE riiklik programm ja teiseks oli tegu ka riikliku kooliga ja see 6petaja rikkus oma seletamistega niikuinii kaks m2ngu 2ra, mida ma lastega m2ngisin. Ei hoolinud ta hoopiski, et meil on HARIDUSEprojekt, mitte et me r2ndame m66da Kameruni taskud raha pungil!! Ning meie suurepe2rane GLOBE-riikilik koordinaator kysis, et kuidas meie kylask2ik 6pilastele meelde j2i, mida nad hiljem meist m2letavad. Alguses ei saanud h2sti kysimusest aru ja r22kisime, kuidas me neile m2nge 6petasime ja nad m6ned endale 2ra kopeerisid. Aga kysimus oli hoopis, milliseid KINGITUSI v6i kuipalju RAHA me maha j2tsime. Auuuu, kui ma ei saaks siin oma pangakaarti kasutada ning juhtumisi mul ei olekd doktorandi toetust ylekantud, siis ma oleks siin juba t2iesti pankrotis!!! See valge rahakoti teema on siin ikka j6le syybinud inimeste ajudesse!
aga t2na hakkame p2ris piima ja k6rvitsaseemnetega saia kypsetama. Nii on.