Oh, mu kallid...

Olen jõudnud koju. Tegelikult kojujõudmisest juba nädal möödas. Alguses tundus nagu oleks jõudnud teisele planeedile, lumesadu ja külm. Koguaeg kannan villaseid sukapükse ja paksu kampsunit. Kuhu jäid need 30 kuumakraadi?
Täitsa imelik on tagasi olla tõesti. Inimesed pole üldse muutunud. Kõigil on kiire, vaevalt leiad kedagi, kellega lihtsalt aega veeta ja mõnusalt juttu vesta. Võiks öelda, et paljud paistavad silma oma ebaviisakusega - tänaval teretamisest rääkimata ei paluta kogemata nügides vabandust, ei... Kõigil vaja tööle minna, asjatada... Peaks vist ka tööle hakkama ja isegi on niisugune tunne, et võiks palju asju ära teha, aga... Hirm on, et inimesed muutuvad ka mulle teisejärguliseks. Sest nagu Akafu väga tabavalt ütles: "Men live by men." Tal oli ikka meeletult õigus. Loodan, et kunagi kohtun nende armsate sõpradega veel kord.
Aga siinkohal kuulutan selleks korraks ajaveebi lõpetatuks.

Pillid kokku...

Eile tegime oma viimsed ponnistused raamatukese kallal, printisime välja ning veetsime 2 tundi koopiamasina juures. Koopiameister vihtus makossa järgi tantsida ning nii meie 5 esimest lapsukest kaantevahele saidki. Lõhnavad värskelt!
Täna pakime tavaari, külastame veel Living Earthi inimesi, kellega augustis suurteks sõpradeks saime ja õhtul lennukile, igatahes.
Tellin Kerdi synnipäevaks Nugalasse saunaõhtu, kaua võib ennast külma veega pesta! Mõned õlled on võibolla minu poolt, kui lennuki pakikandjad neid puruks ei tambi, käsipagasisse ei hakka neid panema, sest igasugu vedelikkude suhtes ollakse nüüd lennukites kuulujärgi ettevaatlikud ning pole tahtmist hakata turvameeste ees õlle trimpama :).
Kui Euroopasse jõuan siis peaks mu Eesti tel number ka funkama. Kui paanikas olen või külmun, siis helistan. Leslie bullover on ikka veel minuga pärast mäe vallutamist, et vähemalt miskit sooja asja on selga panna.
Pühapäevani siis! Lähen naudin viimast palavat päeva kuni järgmise reisi või suveni.
Päikest!