Inimesed

Kamerunlased arvavad ennast olevat külalislahked ning abivalmid. Neid kahte omadust nimetades vastandavad nad end euooplastele, kes nende arvate on külmad, kinised ja hoolimatud teiste inimeste suhtes. Sellist suhtumist olen kohanud mitmel pool: " Tere tulemast külalislahkesse Kameruni!"Nüüd tean väga hästi, kust Artur Vader oma1972. aastal ilmunud raamatule pealkirja sai. Aga tervituse mõte on sageli, et tulge ja kogege seda, mis te Euroopas kunagi kogeda ei saa - külalislahkust. No siiamaani näitavad mu vaatlused, et mõnes mõttes on neil õigus ja mõnes mõttes jälle mitte. Inimesed on enamasti naeratavad ja lahked, aga samas tundub sageli, et päraasti iga teenet, vastust küsimusele... sooviksid nad paari rahatähte pihku saada. Näiteks kuidas Leonie ja ta sõbrants Aline meilt raha nõudsid selle eest, et nende pool 2 ööd veetsime, kusjuures isegi rohkem kui nüüd CRADATis maksame. Või kuidas Aline tüüpidele, kes aitasid meil sim-kaarte telefonidesse installida 2000 raha pihku pistis. Pärast seletas meile, et nii käibki pistise andmine: vestled aga mõnusalt smool-tooki a'la palju tüüp meie eest maksaks, kui meid endale naiseks tahaks osta ning Aline libistas talle raha vaikselt pihku - mine õiget hetke küll ei märganud. Kusjuures 2000 on siinmail mu meelest päris kõrge hind, no Eesti rahaks teeks see 50 krooni. Iseeneset ei ole sim-kaardi paigaldamine teab mis raske töö...

Vaatalata sellele on inimesed aeg-ajalt tõesti väga sõbralikud. Näiteks eile õhtul õhtusöögiks toidukraami sattusime kokku naisega, kel olime juba koraks külas käinud (Marcelini sõbra ema) ning hakkasime küsima igasuguste viljade kohta, mida järjekordselt varem märganud ei olnud (vilju on siin tõesti nii palju, et igaks päevaks jagub paar üllatust) ning jutuajamise lõpuks kutsus ta meid pühapäeval enndale külla ning lubas õpetada, kuidas sellest lehehunnikust - mille pildi nati aega tagasi siia üles panin - saab imehead toitu.

Nojah, aga vahepeal ajab see inimeste ülevoolav huvi mul harja punaseks. Näiteks eile mõtlesin, et kui keegi mulle veel tänaval ligi astub, kinni peab ja kätt surub ning ütleb: "Tere, mu kallis! Kuidas käsi käib? Mis su nimi on? Kas sa ei tahaks mulle külla tulla? Kas sa oled abielus? Kas sul oma poiss on? Anna mulle oma telefoninumber. Millal me jalle kohtume?" jne, siis ma lihtsalt virutan ühe hea ninatäie. Aga seda ma muidugi ei teinud...

Tundub, et kui ma ka vahiks kõõrdi, lonkaksin vasakut jalga, kannaks maailma räpasemaid ja haisvamaid riideid, oleks üleni kärnas vms, siis ma oleks nende jaoks ikkagi väga ilus. Kusjuures eurooplaste kohta on veel stereotüüp, et me ei hoolitse eriti oma välimuse ja riietuse eest. Kõik sellised vead aga antakse andeks. Ja ega ma eriti ei hoolitse küll :) eriti võrreldes kamerunlaste värvide ja satsidega. Ja selle lõigu point on ka, et siin on jõle palju väga ilusaid inimesi, kes hoolitsevad hoolsasti oma välimuse eest, teevad palju sporti - kõik spordiväljakud on pidevalt rahvast täis - ja näevad väga suursugused välja.

Lea küsis, et mis on saanud mu kontaktist eestlasega, kes juiba 6 aastat Kamerunis ja töötab siinsamas Yaoundes. Helistasin talle kohe teisel Päeval, aga siis tal oli jõle kiire ning lubas tagasi helistada kuiaega saab. Eile ta siis helistaski ning andis pagaritöökoja aadressi, kus töötab. Lähen täna seda otsima.

Meleni turg. Lihtsalt tänavaäärsed müügiletid. Viljad on enamasti portsioniteks jaotatud, 5 tomatit 100 franki, 10 kartulit 200 franki, avokaado olenevalt suurusest 100-200 franki. Kusjuures kleidikangasrtel on sageli inimeste pildid, näiteks president Paul Byia või mõni muu poliitik. Samuti on ka väga populaarne kanda rahvusvahelist naistepäeva ülistavast kangast kleiti :)

Lea ja Ly nõudel olen teinud mõnest last kandvast naisest pilti. See naine oli mu meelest üldse väga ilus. Aga last kantaksegi enamasti niimoodi seljas, riie eest kokku keeratud nagu meie paneme saunalina ümber, nii ülevalt rinna kohalt kui ka alt. Mulle tunduvad need "euroopa" lapsekandmisnipid isegi mugavamad.