Oh, mu kallid...

Olen jõudnud koju. Tegelikult kojujõudmisest juba nädal möödas. Alguses tundus nagu oleks jõudnud teisele planeedile, lumesadu ja külm. Koguaeg kannan villaseid sukapükse ja paksu kampsunit. Kuhu jäid need 30 kuumakraadi?
Täitsa imelik on tagasi olla tõesti. Inimesed pole üldse muutunud. Kõigil on kiire, vaevalt leiad kedagi, kellega lihtsalt aega veeta ja mõnusalt juttu vesta. Võiks öelda, et paljud paistavad silma oma ebaviisakusega - tänaval teretamisest rääkimata ei paluta kogemata nügides vabandust, ei... Kõigil vaja tööle minna, asjatada... Peaks vist ka tööle hakkama ja isegi on niisugune tunne, et võiks palju asju ära teha, aga... Hirm on, et inimesed muutuvad ka mulle teisejärguliseks. Sest nagu Akafu väga tabavalt ütles: "Men live by men." Tal oli ikka meeletult õigus. Loodan, et kunagi kohtun nende armsate sõpradega veel kord.
Aga siinkohal kuulutan selleks korraks ajaveebi lõpetatuks.