Impossible n'est pas Camerounais

Jah.
Nimelt juhtus meiega reedel täiesti võimatu juhtum, aga kuna meie sõber Edmund sellist lauset sageli mainis ning kamerunlastel on isegi üks õllereklaam sama hüüdlausega, siis ma tegelikult ei imesta. Ja pealegi on meil varemgi võimatuid juhtumisi olnud, aga seekordne osutus erinevalt teistest suhteliselt shokeerivaks ja negatiivseks.
Kirjeldan lühidalt. Läksime reede hommikul Maruas lähedal oleva mäe otsa ronima ning poolel teel tippu pidime loovutama oma seljakotikesed yhele suhteliselt tugevale ja vägivaldsele mehele. Parimatest asjadest kaotasime kõik oma fotokad, ka Smena langes röövi ohvriks, Simone prillid, Simone ja Gosia telefonid ja kõik minu raha, sest esimest ja ainsat korda ei kandnud ma oma raha mitte kavalas vööpaemlas vaid väikse kotiga seljakotis, kuna eelmisel päeval olime veitsa finantsülevaadet teinud ja ma ei pannud raha tagasi. Liiga kindel kamerunlaste heasoovlikuses... Aga Telefon on mul veel alles, ainukesena. Mõtlesin, et mul on ikka imelik suhe raha ja kallite asjadega - mis palju maksab, minu käes kaua ei säili. Ja mu vana näss telefon on ikka minu sõps :). Nüüd siis, igatahes, elame Simone allesjäänud reisitsekkidest.
Juhtus kummalisi juhtumisi tol päeval veelgi ning kõikidest nendest ei taha enam mõelda või kirjutada. Ehk kodus räägin. Igatahes oleme kõik terved, mul vaid mõned sinised vorbid kätel ja elasime juhtumise vapralt üle. Vennad katolikust missjonist, kus Maruas ööbisime on igatahes mitmes mõttes mu parimad sõbrad selles linnas.
Olenemata juhtunust on meeleolu päris rõõmus - ei pea enam muretsema, et keegi meilt miskit varastada võiks, lihtsalt pole enam midagi varastada. Ja mul pole õrna aimugi mida tüüp teeb minu ja Gosia digikaameratega, kui neil aku tühjaks saab. Ja Maruas ei olnud ühtegi poodi, kus digikaid müüakse - ei tea, kuhu ta need kavatseb sokutada. Ja, ja jaaaa. Asjad on ülekõige, asjad on hinnas...
Aga nüüd kavatseme veeta mõnusa viimase nädala Yaoundes, külastada tuttavaid ja jätta kõigiga jumalaga ning muidugi, lõpetada oma suurepärane keskkonnahariduslik raamatuke. Peas liiguvad juba igasugused mõtted, mis ma kõik Eestis tegema hakkan ja tegelema pean hakkama, aga samas on juba ka natuke kahju lahkuda, sest head juhtumised ja huvitavad inimesed kaaluvad selle viimase nädala mõne imeliku sündmuse kuhjaga üle.
Aamen.

Marua - palavus ja kuumus ühes pajas

Tere-terekest!

Suured tänud paljude õnnesoovide eest! Minu sünnipäev möödus toredalt. Sai alguse rongis, kui keskööl Simone ja Gosia tõid välja koogi, mille peale oli kirjutatud "Palju õnne sünnipäevaks, Mari!" Ega nad nii hästi eesti keelt ei oska, aga koogi oli valmistanud meie isiklik pagar Ivo. Aimasin kyll eelmisel päeval, et miskit on teoksil, aga mitte seda... Mmmm, väga magus kook oli!

Nüüd oleme juba esmaspäevast saati Marua-kandis. Palavus on valdav. Esmaspäeval tähistasime ja uudistasme, kuidas pühitsetakse ramadami lõppu. Ramadam on iga-aastane paastuaeg moslemitel; 30 päeva ei tohi miskit süüa - ainult öösiti võib. Ja Ramadam lõppeb, kui noorkuu on jälle taevas. Suured pidustused, palju süüa ja tantsu. Meie osavõtt piirdus enamasti vaatlusega, mis toimub, sest siin palavuses on parem mitte ennast väga palju liigutada. Õhtul siiski klastasime ka kõrtsi ja kulistasime ühe õlle.

Teisipäeval põrutasime Wasa parki safarile. Kahe päeva jooksul nägime palju linde, tüügassiga, rebase-taolist looma, hüääni, kaelkirjakuid ja palju elevandi jälgi. Elevanti kahjuks ei näinud, kuigi põrutasime oma suurepärase autojuhi, auto ja giidiga läbi mitme võsastiku neid taga ajades. Tore oli siiski. Ainuke jama, et Simone sai kuskilt endale kõhtu parasiidid ning kõrge palaviku, et eile naasesime Maruasse. Siin muretsesime Simonele arstivastuvõtu ja mõned tabletid ning toa kohe vetsu kõrval, kus ta ka oma öö vist enalmasti veetis. Palavik läks õnneks eile õhtul alla. Hurraa!

Nii on lood siin Subsahhaaras. Ja jõle palav, kas juba mainisin. Vesi on mu parim sõber.

Korraks Yaoundes

Täna oleme siis jälle korraks Yaoundes, et homme minna Põhja, igatahes. Sõit siis võttis kolm tundi ootamist Bamenda motopargis ja kuus tundi sõitu. Imelikul kombel saime meie seekord sõita neljakesi neljal toolil, mitte viiekesi nagu tavaliselt kombeks oli ja kogu ülejäänud buss ka seekord sätitud. Nii, et sõit kulges väga mugavalt.
Bamenda motopargis saime tuttavaks ühe tüübiga, kes juba kuus aastat Soomes elanud ja teinud seal oma doktorikraadi juuras. Sain natuke soome keelt purssida - õnneks ta ei rääkinud paremini kui mina, aga inglisekeelses kõnes oli küll natuke pehmekeelse soomlase aktsenti. Naljakas! Üldse oli ta rohkem soomlane kui kamerunlane, niisugune rahulik inimene. Esimene nendest, kes räägib kodustele tõtt kui masendavalt pime on Soome talv, aga kui palju ta ise lund ja külma armastab. Õhtul saime veel Yaoundes kokku ja sõime koos röstitud kala (mis on mu meelest üks siinseid rahvustoite ja maitseb väga hea) ja rüüpasime mõnusalt õlu nagu kamerunlastele kombeks.
Tänane päev on kuidagi veninud ja jõle palav on. Valmistame ennast vaimselt ja füüsiliselt põhja minekuks.
Muideks, mul üks probleem ega tea, kas keegi sellega aidata saab. Nimelt on mul vist ut meilboks kirju nii täis saanud, et ma ei saa seda enam avada. Ning muidugi ei ole siin võimalik ftp kasutada, et selle kaudu midagi ära kustutada. Kuidas peaksin käituma? Kas keegi oskab aidata? Võibolla saadan kellelegi oma paroolid või on võimalik ülikoolilt ruumi juurde nuruda. Ega ma pole viimasel ajal kirjade kustutamisega just liialt tegelenud...

Aga päikest, lähen ja higistan CRADATis edasi!

Nädalavahetus SANTAS, viimane päev Bamendas

Eile külastasime Edmondi koduküla Santat. Eelmisel pühapäeval lubasime, et tuleme korraks veel ja vaatame üle palee ning külastame külavanemat ja Edmondi vaarvanemad lubasid meile anda ühe kana. Niisiis, külaskäik kulges umbes nagu olime oodanud. Astud majja sisse, siis passid seal tükk aega, räägid natuke kohalikega juttu, ühes kohas pakuti meile värskelt tapetud vasika maksa (keedetud) ja kl 10 hommikul jõime mõnusalt punast pakiveini. Majaelanikud tundusid ise selleks ajaks suht purjakil olevat ning tühje veinipakke ja õllepudeleid vedeles mitmeid. Kuidagi kurb, tegelikult. 

Palee nägi välja uhke, mitte et ehitised oleksid väga kulla-karrased olnud, kaugel sellest, aga neid oli palju ja praegusel kuningal oli 6 naist ja 28 last, kes kõik kunagi siin elasid. Nüüd oli külavanem-kuningas suht vana ja invaliid, aga siiski väga tark ja külalislahke. Üks ta poegadest juhatas meid ka Santa iidsesse koopasse, kust kogu küla alguse sai. Päris muljetavaldav lubjakivikoobas, umbes nagu koobas, mis võiks tekkida Jägala joa taha, ainult et juga oli märksa väiksem.

Külas olid käimas ka suured pidustused, Edmondi onu matused. Laip oli juba eelmisel päeval mulda sängitatud ning nüüd järgnes surma tapmise ja tantsuga mälestusriitus. Surma tapmine tähendas, et surnu kõik lähemad sugulased - vennad ja nende pered organiseerisid grupi, kes tulid laulu ja püssirohuga täidetud püssidega ümber haua ning lasid püssidel kõvasti-kõvasti paukuda. Samas mängiti ka muusikat ning tantsiti. Osadel tantsijatel olid ka suht hirmuäratavad maskid. Istusime, kuulasime ja tantsisime kaasa. Suht õõvastav.

Õhtupoole rüüpasime palmiviina, mulle tehti selgeks, et nimi Murin on kõige ilusam nimi, mis ta eales kuulnud on - võimatu oli selgeks teha, et mu nimi on tegelikult Mari :) ja enne pimedat viisime Edmondi vaarvanematele enda küpsetatud kõrvitsaseemneleiba ning saime kana. Edmond lubas täna hommikul kana ära rappida ning õhtul hakkame siis küpsetama. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Täna üritame siin Bamendas ka otsi kokku tõmmata ja homme teele asuda. Edasised plaanid on: teisipäeval Yaoundesse, veeta seal kaks päeva, neljapäeva õhtul istuda rongile ja sõita Ngaunderesse, see peaks võtma loodetavasti ühe öö ja hommikul kl 11 peaksime kohal olema, aga jutud räägivad, et pole ime, kui jõuame alles järgmise päeva õhtul kohale. Siis põrutame edasi põhja, igatahes, ja üritame jõuda Maruasse. 22. oktoobril on moslemitel ramadani lõpetamine, mis tähendab kolm päeva suuri pidustusi. Loodame nendest võimalikult palju osa saada. Siis on veel plaan teha ca 3-päevane reis Vasa rahvusparki ning kaeda üle kõik antiloobid ja lõvid ja muud loomad ning ülejärgmise nädala lõpus pöördume tagasi Yaoundesse. Siis võtame veel kokku oma viimased tegemised - paneme kokku oma mänguderaamatu, külastame toredaid inimesi Yaoundes ja 3. novembri õhtul lennukile. Eestisse peaksin siis jõudma 5. novembril kasutades Easyjeti. Ohooo, õige varsti.

Ennist j@i pooleli

Niisiis, oleme l2binud mitu ajupesu L6una-Kameruni vabadusliikujate l2bi, SCNC on organisatsiooni nimi. Nimelt on siin nii m6nelgi inimesel m6ttes, et inglisekeelne Kameruun peaks oma ressursid (viljakaim maa, kuld, nafta) vanbastama koloniaalvallutajate, prantsuse kameruni k2est ja moodustama vabariigi. M6nes m6ttes on neil 6igus ja m6nes m6ttes on see t2ielik utoopia, aga inimeste vangistamine ja miitingud meenutavad kangesti 80ndate l6ppu Eestis ning sellest tuli kyll yks tore v2ikeriik auga v2lja. Ei tea kuidas neil 6nnestub v6i v6iks 6nnestuda. Igatahes ostab Simone L6una-Kameruni sini-valge-triibulise rahvuslipu ja Gosia l2heb v6ibolla homme kohtusse yhte kohtuistungit kuulama, kus arutatakse kellegi miitinguaktivisti tegude yle. Minul hakkas aga t2na hommikul juba Juliuse jutust k6rvad vett jooksma ja tahaksin selle teema juba l6petada. Soovin neile lihtsalt edu ja v2he verevalamist. Viimase peale 2namus neist ka loodab, sest praegu yritatakse UN-liikmeid veenda ja mina olen ambassador, kes nende vabariigi asju Eestis peaks ajama. Uhhh!
Viimasel ajal olema j2lle palju t66d teinud. Ikka oma raamatu kallal. Samas tundub, et siin meie ponnistusi eriti ei m2rgata, viimased paar koolikylastust on t2iesti metsa l2inud. Viimane oli eriti v2k, kui keskkonnaklubi juhendav 6petaja lihtsalt tuli ja kysis, et kas minu NGO ei tahaks koolile raha anda, et nad oma klassiruume saaksid ehitada! Esiteks on GLOBE riiklik programm ja teiseks oli tegu ka riikliku kooliga ja see 6petaja rikkus oma seletamistega niikuinii kaks m2ngu 2ra, mida ma lastega m2ngisin. Ei hoolinud ta hoopiski, et meil on HARIDUSEprojekt, mitte et me r2ndame m66da Kameruni taskud raha pungil!! Ning meie suurepe2rane GLOBE-riikilik koordinaator kysis, et kuidas meie kylask2ik 6pilastele meelde j2i, mida nad hiljem meist m2letavad. Alguses ei saanud h2sti kysimusest aru ja r22kisime, kuidas me neile m2nge 6petasime ja nad m6ned endale 2ra kopeerisid. Aga kysimus oli hoopis, milliseid KINGITUSI v6i kuipalju RAHA me maha j2tsime. Auuuu, kui ma ei saaks siin oma pangakaarti kasutada ning juhtumisi mul ei olekd doktorandi toetust ylekantud, siis ma oleks siin juba t2iesti pankrotis!!! See valge rahakoti teema on siin ikka j6le syybinud inimeste ajudesse!
aga t2na hakkame p2ris piima ja k6rvitsaseemnetega saia kypsetama. Nii on.

Gosia

Esmasp2eval liitus meiega Gosia. Poola tydruk, kes t66tas enne naisorganisatsioonidega palmikasvatuspiirkonnas Mamfes, aga kuna l6puks ennast v2ga vajalikuna ei tundnud, siis tegime talle ettepaneku meiega liituda. Gosiaga tutvusime juba GLEN-seminaridel, nii et teame teda suht h2sti. Gosia tandem Georg j2i Mamfesse. Tema t66 on palmi6litootmismasinaid parandada ja seepi valmistada. On oma t66ga rohkem v6i v2hem rahul. Ainuke probleem Geogriga, et ta on endale kuuldavasti pruudi leidnud ning nii Gosia jutust kui ka Geogri enda e-mailist kumab l2bi, et tegemist on tyypilise juhtumida "vii mind Euroopasse". Tydruku endine peigmees oli Euroopasse l2inud ning ei vasta enam kirjadele - kas pole l2bin2htav, mida see tydruk esimese asjana Euroopas teeb ja Georg v6ib lihtsalt suu puhtaks pyhkida. Ahjaa! Kavatsen talle kirjutada pika ja valgustava kirja, sest Georgi v2hegi tundes on tema sellesuunaline m6tlemisv6ime suht piiratud.

Siis sattusime siin veel kohaliku vabadusliikumise kyysi. Niinimetatud SCNC L6una-Kameruni

Reede, laup., pyhap. - ajeeeeeeeee!

Aeg Bamendas m66dub v2ga kiiresti. Reedel k2isime j2rjekordsel keskkonnaklubil kylas - koolikylastusel. Seekord oli meiega kaasas ka Mr Geoffrey Tanga, kes t66tab ringkonna 6petajate teaduskeskuses (Teachers Research Centre) ning vastutab keskkonnahariduse eest. Tema on ka meie parim kontakt siin. Aga nojah, juhtus vist esimest korda, kui j2ime kohtumisele umbes tunni jagu hiljaks. Esiteks istusime Geoffrey omandisse kuluvas k6rtsis, r22kisime poliitikast ning ootasime, millal G l6petab oma 6llepudeli, mis ta avas hetkel, kui oleksime pidanud juba koolis kohal olema. Siis v6tsime takso ning k2isime G pool talle jopet toomas, siis kohtusime G vennaga, kes on taksojuht ja kes meid Balisse lubas viia, ca 20 km Bamendast. Taksol pidime veel kummi vahetama... ja veel m6ned inimesed peale v6tma, et s6it asjatu ei oleks. Nii see aeg kadus ning Balisse j6udes juhatati meidklassiruumi, kus istusime ja klubi juhendaja, geograafia6petajaga m6nusalt juttu puhusime ja lapsi ootasime. Siis hakkas meeletu sadu ja lastel oli v6imatu teistest majadest kohale ilmuda. 6nneks oli tegu internaatkooliga ja kojuminekuigatsust neil polnud. P2rast kahetunnist edasilykkamist l6puks alustasime. Lapsed olid toredad, kuigi seekordne alguspalve p2ris hirmutav - tydruk tundus t2iesti transis olevat. Aga meie taidlemisest olid k6ik v2ga huvitatud ja kysisid palju kysimusi kliimamuutuste ja eesti ja k6ige kohta. Tunni l6petasime kl 18, mil hakkas juba pimedaks minema ja lastel s66giaeg.

6petajad kutsusid meid "cantin"i ja me Simonega p2ris 6nnelikud, et ehk saab siit miskit syya. Aga meile anti hoopis 6llepudelid k2tte, mille m6ju leevendas piprane keedumuna. P2rast seda, kui mina olin j6udnud l6petada 1,5 6lle, Geoffrey 2 ja Simone 2 Maltat ning kell juba 8 peal, otsustasime, et 6ige aeg l2bi pimeduse Bamendasse tagasi p66rduda. S6it m66dus 6nneks viperusteta,surusime ennast bussi peale, mis juba Balist startinud oli ja j6udsime kiiresti linna. Seal pidime veel viisakusest kylastama Geoffrey naabrit, sest toimusid tema 6e matused. Muidugi "sunniti' meid j2lle jooma, seekord piirdusime limpsiga. Uhuu, milline p2ev!

Hommikuks lubas G meile organiseerida kohtumise John Fundiga, kes on siinse opositsioonipartei juht. Muide, paljud inglise-Kameruni poliitikud unistavad iseseisvusest ja poliitilised jututeemad on siin v2ga tavalised. Aga jah, G ei helistanud meile hommikul ja selle asemel kylastasime oma s6pra Edmondi, kellega kohtusime juba bueas - Leslie kursavend. ^htul aitas ta meil valmistada rooga rohelistest lehtedest, mil nimeks Huckelberry, mis kukkus v2lja ylih22.

Pyhap2eval k2is Simone Edmondi s6pradega v6rku m2ngimas, kuna nad suht proffid, siis ma parem ei liitunud. P2rast tegime ca 20km matka. Esiteks kraaterj2rve Awing juurde, kus me ka j2lle yle pika aja ujumas k2isime. Vesi tundus t6eliselt puhas ja l2bipaistev. Kohalikel on myyt, et selles j2rves pole keegi kunagi 2ra uppunid. On aga inimesi, kes on j2rves veetnud 6 kuud, siis tagasi tulnud, ainult et v2ikese kiiksuga. Ujumisele j2rgnes matk Edmondi kodukylla, kus elab palju sugulasi ja ka ta isa. Edmondi isal on 21 last, kaks ametlikku naist ja veel armukesi, kellega tal on ka lapsi. meid v6eti vastu ylis6bralikult, kott topiti t2is kartulit ja k6rvitsaseemneid ning n6uti, et me j2rgmisel n2dalavahetusel uuesti tulema ja juba hommikul, mil tahetakse meile kogu kyla n2idata ja meiega koos tantsida ning siis lubati meile veel ka yks elav kana anda, kelle me siis kutuks peaksime tegema ja 2ra kypsetama. Elame n2eme. Igatahes oli kylask2ik v2ga sef. Edmondi "6ed" otsustasid, et ta peab abielluma meie m6lemaga ja n2iteks samal ajal, kui mina hoidsin syles yhe "6e" 1,5 kuust last, katsus tema mu juukseid ja nahka, sest need tundusid vist v2ga mystilised. Aga perekond oli v2ga r66msameelne ja 6nnelik ja v2ga-v2ga kylalislahke. Pika peale hakkan aru saama, mida see kylalislahkus siin t2hendab.

Imelikud kombed

Tahtsin teid hoiatada imelike kommete eest, mis kamerunlastel on, ja mis nyydseks mullegi natuke kylge on j22nud.
1. Tervitamine. Kui n2ed t2naval kedagi tuttavat v6i oled kellegagi koos ja kohtad tema s6pra, siis on kindel laks, et tervituseks sirutad k2e. Kui on v2ga hea tuttav v6i muidu tore tyyp, siis l66d ka keskmise s6rmega nipsu. 2rge siis imestage, kui tagasitulles hakkan k6iki k2ttpidi tervitama.
2. S6rmem2ngud. Ja kui ajad inimestega m6nusalt juttu. N2iteks istud k6rtsis v6i ka k6nnid k6rvuti t2naval, siis on v2ga tavaline vestluskaaslasel lihtsalt k2est kinni haarata, sellest hoida v6i tema s6rmi mudida. Et vaadake ette, kes Zavoodis minu k6rvale istuda tahab :)
3. K6ned. Meeletult tavaline on pidada sytitavaid ja k6ike-kiitvaid k6nesid misiganes yrituse korral. Eriti hakkas see silma, kui olime nyyd kaks p2eva Tatumis, et kohtuda sealse Riikliku Keskkooli keskkonnaklubiga, kes tahavad ka GLOBE-kooliks saada. Meie tulekut tervitati k6nedega k6ikidelt ca 10-lt kohal viibinud 6petajalt ja paluti muidugi ka meie s6nav6ttu ning ega me ei saa siis kiitmisega alla j22da :). Samuti tervitasid 6pilased meid mitme k6nega ning ulatasid meile hiljem isegi k2ne teksti ja samuti welcome-laulu ja sketsidega, mis nad eelmisel p2eval olid v2lja m6elnud, sest teatasime suht v2he aega ette, et tuleme. Uhuuuu! Ja 6htul 6petajatega k6rtsus istudes peeti meile k6ne ja paluti ka meie s6nav6ttu. Ja kui j2rgmisel p2eval 6pilastele head aega ytlesime, siis pidasime k6ne ning ka meile peeti j2rjekordsed 10 k6ne. Ja sisu on alati v2ga positiivne ja sytitav, kohati isegi suht l22ge... M6nikord ei saa aru, kas inimene t6esti m6tleb nii v6i lihtsalt r22gib ilusaid kujundeid seostamata seda tegelikkusega. Kusjuures seda k6neosavust m2rkasin juba Leslie juures, kui Eestis ja Saksas tuuritasime, aga h2id k6nemehi on siin lademetes. Aga minagi tunnen ennast juba p2ris mugavalt nende ylikiitvate ekspromt-k6nede tegemisel. 2rge siis j2llegi ehmatage :)
4. Laulud. Nagu juba mainisin, siis meile on pyhendatud mitu tervituslaulu v6i 2rasaatmislaulu. Kamerunlased armastavad igal yritusel laulda kas siis vanu laule v6i isegi ekstra uusi laule v2lja m6elda. Esimesel korral m2rkasin seda Yaoundes, kui lappasin GLOBE-aastap2eva bukleti, kus mitle v2ga-v2ga GLOBE-ylendava laulu tekstid. Aga pea igal ja koolikylastusel on meie midagi lauldud, sageli hymni. H2mmastav. Aga laule pole ma siin ise meisterdanud, et seda pole m6tet karta, et ma kuskil pysti kargan ja leelotama pistan.
5. Palvetamine. Kamerunis on v2ga mitut erinevat "liiki" kristlasi. Muidugi ka muid religioone - moslemid... Aga pea k6ik inimesed on kiriku liikmed, v2hesed kes pole. Moslemitega pole veel eriti kokku puutunud, aga plaanime Ramadani l6puks p6hja pidustustele s6ita, kus pesitseb neid k6ige enam. K6ik religioonid elavad s6bralikult k2sik2es ja konflikte t6esti ei ole - kamerunlased on v2ga rahuarmastav rahvas. Aga enne iga yritust ja iga yrituse l6pus on palvetamine v2ga tavaline. Mu m2letamist m66da pole me alustanud yhtegi tundi lastega ilma palve lugemist. Palvetab kas m6ni 6pilane v6i 6petaja. Vahel palutakse ka meil palvetada, Simone alati keeldub, aga mina olen vahel s66gipalvet kyll lugenud. Isegi ylikooli loengud algavad siin laulu ja palvega ja n2iteks see pidu, millel Yaoundes k2isime algas p2ris pika tseremooniaga. Mu meelest on see p2ris armas komme, sest sageli sedfa elukest siin j2lgides tundub, et midagi muud ei annagi teha, kui lihtsalt inimeste eest palvetada. JA ma tean, et kui ma ise oma haigustega haiglas olin, siis lisaks Palamuse kogudusele leidus siin mitmeid, kes minu eest palvetasid. Ning eile, kui k2isin uuesti vereproovi tegemas, et kontrollida, kas k6ik tyyfus ja malaaria on mu verest kadunud, siis tuli tahtmine p2ris mitme inimese eest palvetada, kes seal minuga j2rksis ootasid, sest nad n2gid ikka meeletult 6nnetud v2lja.
Vot niisugused kombed siin.
Muide testide tulemused olid eile k6ik negatiivsed. 2rge te mitte muretsege - olen terve nagu purikas!

Bamenda on tore linn

Niisiis, j2rjekordne sisseelamisperiood uues linnas. Bamenda tundub t6eliselt m6nus paik. inimesed on v2ga s6bralikud ja r22givad palju poliitikast. Poliitikast, sest siin pesitseb opositsioon praegusele presidendile, kes on t2eline tropp. Siinne maaosa on v2ga viljakas ning toodab enamuse toidukraamist, mida kogu Kamerun ning naaberriigidki tarvitavad, aga n2iteks teeede olukord on meeletult kehv. Teede kohta k2ivad ytlused: "road is rough" , mis t2hendab, et 2ra parem seda teed kasuta v6i "there is a road", mis t2hendab, et teed saab kasutada ja pole hull seda m66da teise linn minna. Eriti praegusel vihmaperioodil v6ib m6nel teel kubemeni mudas kinni istuda.

T2na kohtusime provintsi hariduse ylevaatajaga, kes siin k6rgeimal kohal ning saime loa oma projekti koolides l2bi viia. Kohtumine oli v2ga kiire ja konkreetne, t2itsa yllatav. Saame temalt ka ametliku kirja kaasa, et direktorid ja 6petajad peaksid meiega koost66d tegema. Kahte 6petajat teame juba v2ga h2sti ning teame, et nendega mingit probleemi ei tule. N2iteks homme s6idame umbes 3-4h kaugusel asuvasse Tatumi, kus juba ootab meid v2ga r66mus bioloogia6petaja Charine, kellele t2na hommikul veel yle helistasin ja kellega eriti asjalikku juttu r22kida ei 6nnestunud, kuna ta muutkui korads kui 6nnelik ta on, et me tema kooli kylastada tahame! P2rast veel helistas yle, et k6ik on korraldaltud ja 6pilased ootavad juba pikisilmi meie tulekut. Tatum on muideks k6ige kylmem koht terves Kamertunis. Elame n2eme. Peaksin vist Leslielt laenatud bulloveri igaks juhuks kaas v6tma, sest nyyd juba hakkan natuke uskuma kohalike jutte, et kui on kylm, siis ongi p2riselt kylm. Olen juba v2ga harjunud nende m6nusate soojade ilmadega siin. Bamendas pole ka veel vihma saanud, ainult p2ike l66skab pea kohal, kuigi k6ik r22kisid, et Bamenda on see k6ige hullemalt vihmasem koht vihmaperioodil. Aga muidugi, oktoober juba k2es ning vihmaperiood hakkab l6puni j6udma.

Palju p2ikest teile k6igile ja kenade v2rviliste lehtede j2tku!

Muide, neljap2eval on rahvusvaheline 6petajate p2ev. Siinmail t2hendab see 6petajatele t2ielikku vaba p2eva ning Bamendas peetakse maha v2gev jalgpallimats 6petajate vahel. Loodetavasti oleme selleks ajaks Tatumist tagasi. Kusjuures Simone ei teadnud 6petajate p2evast midagi - saksamaa, kuulus oma paljude riiklike ja kristlike pyhade poolest ei pyhitsegi 6petajate p2eva. Igatahes, kena 6petajate p2eva Mammi!

Happy passangers!

Nyyd siis oleme otsaga Bamendas. Eeelmise n2dala l6pp Kribis m66dus meeletult toredasti. Kohtusime kahe 6petajaga, kes m6lemad 26 aastased alles, yks bioloogia teine geograafia 6ps Kribi koolis. Saime geograafiatunni ajal m2ngida lastega oma m2nge, mis kukkusid v2lja v2ga l6busalt. Jas 6psid olid ka l6busad, laup2eval k2isime nendega klubis tantsimas. See oili mu teine tantsupidu siin ja kuigi muusika rytm peo jooksul pea yldse ei muutu - mis on k6ige h2irivam, siis oli tantsida esimest korda v2ga m6nus. Kuigi samas avastasin, et mul puuduvad t2iesti k6hu ja seljalihased, et puusi h66ritada sama h2sti nagu kamerunlased seda teevad. Ja nad on ikka j6le kiired kyll!! Tantsupidu oli igatahes supertore! 6lle ega muud alkoholi ma kahjuks juua ei saanud, sest haiglas avastati mul ka tyyfus, mist6ttu neelan nyyd igap2ev natuke antibiootikume. Homme viimane p2ev.

Pyhap2eva hommikul, p2rast kahetunnist und alustasime oma teed Bamendasse. Muide, nugala rahvas, seet6ttu te mind k2tte ei saanudki - ainult mu k6neposti - kuna olin teel ja levi ei olnud. Proovige aga uuesti. N2iteks t2na peaksin kyll saadaval olema. S6it Bamendasse oli v2ga muljeterohke. Bussis k2is n2rvidele tyyp, kes pidas pika loengu erinevatest ravimtaimedest ja kuidas neid kasutada ning yritas meile atsetooni maha myya suurep2rase ravimi nime all. Naljakaim hetk oli, kui ta jagas k6igile tyki vetsu paberit, mille peale kallas natuke atsetooni ning siis pidid k6ik selle endale sisse hingama. Mina keeldusin ja ta oli v2ga pahane, aga ei kavatsegi siin mingiks kummiliimis6ltlaseks saada :)

Bamenda tundub v2ga tore linn, oleme j2lle ingliskeelses regioonis, Kribis r22giti enamasti prantsuse keelt, va meie kaks 6petajat, kes m6lemad Bamendast p2rit. Bamenda asub v2ikses orus ja ymberringi m2ed. Juba ootan n2dalavahetust, et matkale minna.

L2hme nyyd siinse bossiga kohtuma. P2ikest!